Esimest ei soovitata, põhjuseks on see, et kinnihoidmine on ainult sama tugev kui nõrgema inimese haare. Kui see haare ebaõnnestub, hoiab teine ​​praktikas ainult pöialt. Te ei hakka kedagi pöidla järgi korjama. Käte hoidmine haarde laadimiseks sõltub ka randme- ja biitsepsi tugevusest. Seda saate teleris näidata, sest see sõltub väga biitsepist ja sobib näitleja ülesehituse näitamiseks. Üldjuhul ärge kunagi kasutage seda väljaspool sümboolse toe pakkumist.

Teine annab mõlema inimese kombineeritud haardetugevuse. Kui üks ebaõnnestub, hoiab teine ​​ikkagi kindlat osa oma isiku kindlast osast. See võimaldab jalgade paremat kinnitamist ja latide ja südamiku tugevuse vastu tõmbamist, mitte ainult käte tugevust. Esimese suhtes ebaõnnestub see ainult toe paindlikkuse mõttes, kuid see on ka üks selle tugevusi.

Seda saate testida teise inimese abiga, laadida igaüks nii palju kui võimalik siis laske ühel inimesel käest lahti lasta ja vaadata, mis juhtub.

Esimese pildi kujutatud asend annab käele loomulikuma positsiooni ja randmele on palju vähem koormusi. Samuti hoiate oma partneri kehast (käest) õhemat osa, mis on ergonoomilisem ja seetõttu hõlpsam haarata kui lai küünarvarre (pildistage ise, püüdes haarata väikest pesapalli või suurt korvpalli, mida on lihtsam käes hoida? ).

Teine pilt (käsivarre haardumine) on täpselt vastupidine. Ebaloomulik käeasend ja ebamugav randmeliigutus on raskem kinnihoidmine, kaotades osaliselt võime sõrmuse ja roosade sõrmedega haarata.

Samuti vabastab esimene liiki kinnihoidmine randme, võimaldades rohkem liikuvust, mis võib olla kasulik kellegi tõstmiseks nurga all, mis pole sirge (oletame, et panete pikali kalju, langemisega risti)

Nagu öeldud, näeksin, et teine ​​oleks tõhusam juhul, kui teil mõlemal on kohutavalt higised peopesad ja mõlema kokkupuude suurendab higistamine. Kuid üldiselt ütleksin, et esimene on ülalnimetatud põhjustel parim.

Ma ei leidnud seda teavet Internetist, räägin lihtsalt isiklikust kogemusest (kaljuronimine ja õhust siidid)